Aastakümneid meeletuid reoveekoguseid puhastusjaama toimetanud Tallinna Vee läbi aegade ühest võimsamast pumbast vormisid skulptorid Kalle Pruuden ja Karri Peetermann uhke skulptuuri. 1978. aastal töösse pandud seadme pensionile minekuga lõppes Paljasaare reoveepuhastusjaamas vanakooli pumpade ajastu.
Kui kõik linnaelanikud juba magasid, tuksus „viimane kangelane“ endiselt edasi. „See pump oli kangelane, viimane mohikaanlane, kes päästis päeva,“ iseloomustas seda seadet 30 aastat Paljasaare reoveepuhastusjaama peapumplas tegutsenud Jüri Mihklepp.
Pumpla spetsialist mäletab rääkida, et kui tema tööle asus, olid kõik kuus kasutusel olevat pumpa nõukogudeaegsed. Tänaseks on need oma aja ära elanud ja viimane neist skulptuuriks voolitud.
“Eks pump ole nagu pump ikka, aga kahtlemata oli see töökindel. Ehkki viimane nõukaaegne seade pärineb pumpla algusaastatest, toimis see väärikalt lõpuni välja. Kui
tehnoloogia niivõrd kiiresti ei areneks, oleks pump ilmselt sama kaua veel tööd jätkanud,“ tõdes Mihklepp.
Tema sõnul oli see mehaaniliselt väga võimas pump, mille suure jõudluse järgi pole tänapäeval enam vajadust. „Praegu ei ole vaja enam sellistes kogustes vett pumbata nagu varem tekitasid selle vajaduse
vagunitehas Dvigatel ja Tallinna tselluloosivabrik. Toona olid pidevalt töös kaks-kolm pumpa,“ kirjeldas ta.
Kaasaegsed pumbad on spetsialisti hinnangul märksa vettsäästvamad ja efektiivsemad. „Viimane kangelane“ jäi tema sõnul küll elektroonikaküsimustes ajale jalgu, kuid oli see-eest väga töökindel.
„Vene pump oli tugev tööhobune – väikeste voolukatkestuste puhul tegi korraks teistsugust häält, ent rühkis sellest hoolimata rahulikult edasi. Ilmselt suudaks see tööd rühkida veel aastaid, kuid tänaseks on seadmete tehnoloogia ja energiakasutus veepuhastusprotsessis oluliselt edasi arenenud,“ rääkis Mihklepp.
Praegu on pumba suurim väärtus mälestus toonasest tehnoloogiast, mida jääb meenutama loodud skulptuur aastakümneteks.