Veesektorit ohustab tasapisi süvenev tööjõukriis. IT-spetsialistid, õppige ümber veeinseneriks.
Veesektoris räägitakse palju sellest, kust leida raha taristu uuendamiseks, kuid tihti jääb kõrvale küsimus: kes need investeeringud ellu viib? Kes parandab tulevikus torusid, hooldab pumplaid, juhib joogivee- ja reoveepuhastamist ning nõustub ööpäevaringse kriisivalmiduses olemisega?
Puhas ja kvaliteetne kraanist voolav joogivesi on Eestis nii iseenesestmõistetav, et selle taga olevat süsteemi ei märgata enne, kui see peatub.
Kui veevarustuses tekib häireid, tundub olukord paljude inimeste jaoks juba mõne tunni jooksul kriitiline. Kui katkestus peaks kestma kauem, tekib raskusi nii eratarbijatel, kontoritel, koolidel, restoranidel kui ka hotellidel. Erilist tähelepanu vajavad sel juhul haiglad ja teised elutähtsa teenuse osutajad.
Vesi ei ole üksnes mugavus – see on elutähtis teenus, millest sõltub linnade igapäevane toimimine ja kõik teised sektorid: tööstus, tervishoid, haridus, toitlustus, turism jne.
Tallinna Vesi investeerib puhta joogivee ja reovee ärajuhtimise teenuse toimimisse 60 miljonit eurot aastas. Kogu Eestis on paigutatud veesektorisse viimase kahekümne aasta jooksul üle miljardi euro ja investeerimisvajadus kasvab pidevalt.
Süsteeme hoiavad töös endiselt inimesed ja neid napib.
Need on muljet avaldavad arvud, kuid investeeringud üksi ei hoia süsteeme töös. Seda teevad endiselt inimesed, ja neid napib.
Sektor vananeb, järelkasvu pole
Tallinna Vee 360 töötaja keskmine vanus on 45 aastat, keskmine tööstaaž kümme aastat. Need arvud kõlavad stabiilselt, kuid peidavad murettekitavat trendi: järgmise kümne aasta jooksul lahkub suur hulk kogenud töötajaid pensionile – ja mitte ainult meie ettevõttes, vaid kogu veesektoris üle Eesti. Paraku lisandub uusi pädevaid spetsialiste tööturule vähe.
Oskustööliste voolavus on väike, sest nende seas on palju aastakümneid sektoris töötanud spetsialiste, kes on lojaalsed organisatsioonile ja kellel on tugev missioonitunne.
Just neid kolleege on pensionile siirdumisel kõige raskem asendada – tööjõuturul on raske leida sarnaste kompetentsidega kandidaate, kes oleks valmis pakkuma ööpäevaringset töövalmidust ja pühendumust. Ühegi töö jaoks ei saada väljapaistvaks meistriks päevapealt, see vajab kannatlikkust ja panustamist aastate jooksul.
Tänapäevane kiire karjääritaotlus sellist kannatlikkust ja süvitsi sektori tundmaõppimist kahjuks ei soosi. Lisaks vajab hea kompetentsi säilitamine pidevat enesearengut ning teadmiste- ja oskuste pagasi laiendamist.
Keeruline ka juhtidega
Juhtide seas on olukord samuti keeruline. Töökoormus ja vastutus elutähtsa teenuse kvaliteedi ning katkematuse eest on suur, aga riiklikule hinnakehtestamise poliitikale alluva veesektori töötasud pole tugeva erialase kogemusega juhi valikuvõimalusi arvestades silmapaistvad.
Tulemuseks on juhtide liikumine ja lisakoormus ülejäänud meeskonnale. Ambitsioonikad juhid liiguvad teistesse sektoritesse, kus pakutakse suuremaid hüvesid. Veesektor konkureerib tööjõu pärast tööstuse, energeetika ja ehitusega – ning jääb selles võistluses praegu paraku alla.
Ka osad veesektoriga liituvad noored spetsialistid liiguvad kiirelt edasi. Töö on füüsiliselt nõudlik, toimub sageli välitingimustes ja eeldab valmisolekut reageerida katkestuste, üleujutuste või kriiside korral ka väljaspool tavapärast tööaega.
Veesektoris tehtav erilise tähendusega töö on küll oluline, kuid ainuüksi olulisusest ei piisa.
8. taseme insenere on kõigest viis
Seaduse järgi peavad vee-ettevõttes suure läbimõõduga torustiku ja suurte puhastusjaamade ehitust juhtima kõige kõrgema taseme insenerid, st ehitustegevuse juhtimise tase 8.
Eestis on täna vaid viis sellise kvalifikatsiooniga veevarustuse- ja kanalisatsioonisüsteemide inseneri. Suurem osa neist on üle 55-aastased. Uusi peale ei tule. Puudu on ka madalama taseme insenere, torumehi, automaatikuid ja projektijuhte.
Kuigi teeme veesektoris juba aastaid koostööd ülikoolidega, jagame stipendiume, pakume praktikavõimalusi ja värbame noori tööle otse koolipingist, lõpetab vee- ja keskkonnatehnika erialasid igal aastal liiga vähe noori.
Tehnikaalad kaotavad üldiselt populaarsust ning isegi eriala lõpetanud noored spetsialistid liiguvad sageli teistesse sektoritesse. Töötlev tööstus, IT, moodsad laborid, energeetikasektor ja ehitusettevõtted pakuvad atraktiivsemaid töö- ja tasutingimusi. Millegipärast ei arva noored spetsialistid, et töötamine veesektoris on prestiižikas.
Koolis eriti ei räägita
Probleem saab alguse juba koolipingis. Haridussüsteemis käsitletakse veemajandust väga põgusalt ning sektori tegelik sisu ja karjäärivõimalused jäävad noortele enamasti tundmatuks.
Vee-ettevõttes töötamine ei tundu paljudele noortele aga piisavalt atraktiivne, sest tulevaste inseneridega ei ole keegi rääkinud sellest, mida vee-ettevõtetes tegelikult tehakse ja miks on see töö ühtaegu nii ühiskondlikult oluline kui ka sisult mitmekesine.
Pole harvad juhud, kus ka veemajanduse eriala ülikoolilõpetajad puutuvad hüdrandi või torusulgelementide siibriga esmakordselt kokku alles tööle asudes. Oluline on selgitada, et edu ja eneseteostus ei piirdu üksnes traditsiooniliselt kõrge mainega valdkondadega nagu pangandus, infotehnoloogia või juriidika. Veemajandus on avaram, sisukam ja põnevam maailm kui nii mõnigi iduettevõte.
Üleskutse: programmeerijad inseneriks
Käimasolev veereform loob struktuurse võimaluse tööjõuprobleemi leevendamiseks riiklikul tasemel. Ettevõtete konsolideerimisel tekivad suuremad organisatsioonid, mis suudavad pakkuda selgemat karjäärirada: noor spetsialist saab alustada väiksemas piirkonnas ja liikuda edasi suuremasse. Rahvusvaheliselt on see mudel end tõestanud.
Üks mõttekoht IT-spetsialistidele ja programmeerijatele, kes on mures oma tuleviku pärast, sest suure osa tööst on võimalik juba täna usaldada tehisarule. Vaadake elutähtsate teenuste poole ja õppige programmeerijast ümber inseneriks.
Need töökohad muutuvad küll samuti aastatega järjest automatiseeritumaks, aga elutähtsat teenust pakkuvaid inimesi, sh veemajanduse insenere, läheb kindlalt tarvis ka tulevikus.
Töötasu küsimus vajab samuti lahendust. Reguleeritud hinnastruktuur ei luba praegu pakkuda spetsialistidele turuolukorrale vastavat tasu ning meie ettevõttes katavad omanikud vahe ise.
Seda tehakse, et parimad spetsialistid oleksid motiveeritud jätkama ja tagaksid klientidele elutähtsa teenuse, kuid selline tasustamismudel ei ole jätkusuutlik ning paljudes sektori ettevõtetes ka nii ei toimi. Konkurentsivõimeline tasustamine ei ole boonus, vaid vajalik eeldus jätkusuutlikuks veesektori majandamiseks, mis on kõigi veetarbijate huvides.
Puhas vesi on Eesti konkurentsieelis
Eesti veemajandus toimib täna hästi. See ei ole iseenesestmõistetav, vaid aastakümnete pikkuse pühendumise tulemus ja panus töötajate poolt, kes on võtnud vastutuse tõsisemalt, kui ükski ametijuhend nõuab.
Patriootide põlvkond aga lahkub tööturult. Nende rolli peaks üle võtma uus põlvkond, kes soovib panustada veemajanduse arengusse, sest tegemist on ühe olulisema valdkonnaga meie elus – see on sisult huvitav ja elutähtsalt vajalik elukutse, mis pakub võimalust teha elutööd, aidates parandada nii ühiskonna elukvaliteeti kui ka keskkonna seisundit.
Vaja on selget prioriteeti veemajanduse järelkasvu koolitamisel ja sektoris töötama motiveerimisel. Veemajandus peab saama esmatähtsaks teemaks mitte kriisiolukorras, vaid ennetavalt.
Selleks on olemas eeldused: puhta vee ressurss, toimiv taristu, tehnoloogilised lahendused. Puhas vesi saab olla Eesti konkurentsieelis. Selleks on aga lisaks investeeringutele vaja inimesi, kes süsteeme arendavad, ehitavad ja hooldavad.
Arvamusartikkel avaldati Delfis 14.04, loe siit.