Viimased aastad näitavad kindlalt, et kliimamuutused on jõudnud Eestisse. Suvel avaldub see kõige selgemalt, tuues kaasa tugevaid vihmasadusid, mida olime seni harjunud nägema soojema kliimaga riikides, aga ka pikki põuaperioode. Eesti linnadesse ehitatud sademeveelahendused pole sellisteks vihmavalinguteks planeeritud, seega on paratamatu, et tugevate sadude ajal tekivad tänavatele üleujutused. Milliseid lahendusi tuleks muutunud kliima tõttu kasutusele võtta, pani kirja Tallinna Vee keskkonna ja jätkusuutlikkuse juht Priit Kappak.
Aus hinnang on, et kiireid lahendusi sademevee ärajuhtimiseks kahjuks ei ole. Kliima muutub ja tuleb leppida, et suure vihmaga on vesi tänavatel. Linnaplaneerijad koostöös vee-ettevõtetega töötavad aga pikkade plaanidega, et rajada linna arendades ka üleujutuste vältimiseks paremaid lahendusi.
Eestis põhiliselt kasutatav sademevee juhtimise süsteem on torukeskne – sademevesi kogutakse restkaevude kaudu torudesse ning juhitakse merre või mõnda muusse veekogusse. Seoses kliimamuutustega on vihmad muutunud kohakesksemaks ja intensiivseks, mistõttu tekib olukordi, kus kiirelt maha sadanud sademevesi ei mahu korraga maa-alusesse torru ära. Kõige lihtsam oleks lahendus, kus torud asendatakse suurematega, mille kaudu saab korraga ära juhtida rohkem vett, kuid tuleb arvestada, et maa-alusesse tänavaruumi peavad ära mahtuma ka teised kommunikatsioonid, mille kaudu tagatakse veevarustus, kanalisatsioon, gaas, kaugküte, jahutus ja elekter. Lisaks võtab maa-alust ruumi haljastus, st puude juured. See tähendab, et paljude Eesti linnatänavate all pole hiiglaslike sademevee torude või kollektorite rajamiseks piisavalt ruumi. Lisaks ruumipuudusele oleks juba olemasoleva torustiku asendamine suurema läbimõõduga torudega kõige kallim lahendus, seega tuleks leida paremaid alternatiive.
Paduvihmadele vastupidine probleem tekib osades Eesti piirkondades põuaperioodidel, kui veevaru kipub otsa saama, sest puuduvad lahendused vihmavee tagavara kogumiseks. Kui pikalt ei saja ja eramuomanikud kastavad kraaniveega muru ja taimi, tuleb mõnes piirkonnas korterelamu kõrgematel korrustel elades leppida duši all vaid vaevalt niriseva veega.
Skandinaavia eeskuju
Maailmas on loodud sademevee kogumiseks ja ärajuhtimiseks erinevaid lahendusi ja eeskuju saame võtta sarnase kliimaga riikidest, näiteks Skandinaaviast, kus rajatakse liigse vee kogumiseks kontrollitud üleujutusalasid, mahuteid ja tiike. Lisaks torustikule vajame Eestis rohkem kohti, kus sademevett üleujutuste vältimiseks hoiustada ja võimalusel kasutusele võtta, et olla valmis pikemateks põuaperioodideks.
Hea näide on Kopenhaagen, aga eeskujuks saame võtta ka Olso ja Helsingi – nende linnade kogemus näitab, et kõige paremini töötavad kombineeritud lahendused. See tähendab, et ainult torudega või ainult rohelahendustega pole võimalik suursadude ajal vihmavett ära juhtida. Efektiivsemalt ja kulutõhusamalt saab sademeveega tekkivaid probleeme ennetada, kui kasutada lahkvoolset sademeveetorustikku koos konkreetsesse asukohta sobiva rohelahendusega. Rohelahendus võib olla näiteks kõrg- ja madalhaljastus, rohekatused, viibetiigid või immutamine. Lisaks esteetikale on kõrghaljastusel linnaruumis praktiline eesmärk sademeveekäitluses – olenevalt liigist võib üks puu kinni hoida ligikaudu kolmandiku puule langevatest sademetest.
Üks torustiku ja roheala kombineeritud lahendus rajati Tallinnas juba 12 aastat tagasi – Järvevana tee sademevesi kogutakse kokku, puhastatakse, juhitakse seejärel Kadrioru pargi avatud kanalitesse ja sealt edasi merre. Selliseid lahendusi rajades otsitakse looduslikult sobivaid asukohti ja võimendatakse nende kasutegurit näiteks nõlvsuse korrigeerimise ja sobivate maapinnakõrguste kasutamise kaudu kontrollitud üleujutuste või viibetiikide rajamisel. Sademevee rohelahenduste mõju on aga oluliselt laiem kui ainult sademevee käitlus. See toetab ka bioloogilist mitmekesisust, kõrghaljastus vähendab soojasaarte teket ja aitab hoida temperatuuri linnas madalamal.
Olukord Tallinnas
Tallinnas on sademevee ärajuhtimisel kasutusel nii ühis- kui ka lahkvoolne kanalisatsioon. Ühisvoolse kanalisatsiooni kaudu juhitakse nii reo- kui ka sademevesi reoveepuhastisse, kus see enne merre suunamist põhjalikult puhastatakse. Lahkvoolse sademeveekanalisatsiooni kaudu juhitakse sademevesi otse suublasse, üldjuhul ilma puhastamata.
Ühisvoolse süsteemi puhul on valingvihmade ajal probleem, et reoveepuhasti ei suuda kogu vett vastu võtta. Sellisel juhul peame avama Paljassaare reoveepuhastusjaama peapumplas ülevoolu ning osa vooluhulgast otse merre juhtima. Selline tegevus on keskkonnaloaga lubatud juhul, kui reo- ja sademevee vahekord on vähemalt 1:4 ning see sõltub kliimast. Näiteks 2022. aastal ei pidanud me kordagi ülevoolu avama, 2023. aastal avasime ülevoolu kaheksal korral ja tänavu seni neljal korral.
Lahkvoolse süsteemi suurim probleem on seotud tänavatelt tuleva saasteainetega, mis sisaldab näiteks rehvi- ja asfaldipuru. Suurte hoovihmade ajal, kui sademevett enne suublasse juhtimist ei puhastata, jõuavad saasteained otse keskkonda. Samuti on probleemiks erakordsed sajud, kus ärajuhitava vee hulk ületab torustike hüdraulilist võimekust, tuues kaasa üleujutusi tänavatel.
Koostöös Tallinna linnaga tuleb linnaruumi luua rohkem sademevee immutus- ja viibelahendusi, näiteks tiike ja biolodusid. Tänavu juulis kehtima hakanud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukavaga on ette nähtud ka sademevee ärajuhtimiseks suuremad investeeringud. Üheks viisiks on suurendada lahkvoolse kanalisatsiooni osakaalu ja luua täiendavaid alternatiivseid lahendusi nii immutamiseks kui ka puhastamiseks. Sademevee viibetiigid, haljasribad jms tagaks selle, et vesi juhitakse tänavatelt kiiremini ära paduvihmade ajal, kuid need lahendused seisavad ka selle eest, et vihmasadude ajal loodusesse juhitaval veel oleks keskkonnale väiksem mõju. Arengukava kohaselt võtaksid rohelahendused keskmiselt 11% Tallinna ühe tänava valgala pindalast.
Tulevikustsenaariumid
Vastavalt arengukavale on 12 aasta eesmärk lahkvoolseid süsteeme Tallinnas järjest laiendada ja seda on kõige efektiivsem teha koos torustiku rekonstrueerimistöödega. Samal ajal tuleb rajada täiendavaid rohelahendusi sademevee käitluseks. Lisaks immutussüsteemidele rajatakse haljasaladele kontrollitud üleujutusalad – tiigid ja mahutid, kuhu saame ajutiselt sademevett koguda, või viibekraavid ja vihmapeenrad haljasribadel, mis on abiks lausvee tänavatelt ärajuhtimisel.
Esimene taoline valgalapõhine sademevee ärajuhtimise skeem valmis eelmisel aastal Tallinna kesklinnas asuvale Maakri tänava piirkonnale ja selle alusel projekteeritakse praegu Lauteri ja Rävala pst torustikke, mis on ühendatud Pronksi, Jõe ja Kivisilla tänavale rajatud sademevee eelvooluga. Tänavu projekteerib ja alustab Tallinna Vesi Paljassaare sademevee väljalasu ehitust, mis on Kopli poolsaarel Paljassaare piirkonna oluline eelvool, samuti on projekteerimisfaasis Pelgulinna eelvooluks saav Kolde tänava sademevee kollektor ning sademevee eelvoolud aastaid üleujutustega muret tekitanud piirkonnas Tuukri tänaval ja Petrooleumi tänaval. Koostamisel on lahkvoolse sademevee kanalisatsiooni skeem Seevaldi ja Põhja-Tallinna piirkonnale ning alustatud on lahkvoolse sademevee skeemi koostamisega kesklinnale ja Katusepapi piirkonnale. Ehituses on ka Lastekodu tänava sademevee eelvool ning Putukaväil koos Paavli piirkonnaga. Ristiku ja Härjapea tänava projekteerimine toimub koos Tallinna linnaga ning selle mahus luuakse tänavaruumi ka rohelahendused, mis aitavad sademevee viibeaega pikendada.
Oluline roll sademeveelahendustes on ka kinnistuomanikel, kes saavad sademeveesüsteemidele langevat koormust oluliselt vähendada, kui sademeveega tegeletakse kohapeal. See on kõigile soodsaim lahendus, sest vähendab mahukate süsteemide rajamist. Näiteks Norra pealinnas Oslos on nõue, et sademevee käitluse lahendused tuleb planeerida juba uusarenduste osana, nii rajatakse seal järjest enam rohekatuseid ja rohealasid, aga ka maa-aluseid sademeveekollektoreid, kust saab põuaperioodidel kastmisvett.
Vee-ettevõtjad koostöös linnaplaneerimisametitega jätkavad ka projektidega, mis võimaldavad olla tulevikus hoovihmadeks ja suure lume sulamise perioodiks paremini valmis, arvestades samal ajal keskkonnamõjude vähendamisega.